Kui Arno kaameraga koju jõudis, oli kilbik juba surnud...

Juba mõnda aega mõtlesin, et peaks ära proovima Triops cancriformis ehk kilbikute kasvatamise. Stardipaketi ostsin millalgi märtsis Tartu maantee Taibula poest, vahetult peale seda, kui Kaire oli kiidelnud, et ta oma lastele sealt mingid ürgkalaksesed sai. On ikka tobe nimi välja mõeldud müügi edendamiseks, aga see selleks. Kellel huvi, siis netist saab neid osta näiteks siit või kohalikelt vahendajatelt näiteks siit.

Esimene kolmandik mune läks minul igatahes aia taha. Kasutasin Elektra pudelivett, mis pärines kuskilt Värska kaevudest ja tõenäoliselt selles oli siis liiga palju kloriide. Teise kolmandiku panin aprilli lõpul hauduma destilleeritud vee ja Saaremaa vee segusse umbes 1:1. Sellest portsust kasvas üles 2 kilbikut ja mõned vesikirbud. Võimalik, et väikseid kilbikuid oli esialgu isegi rohkem kui kaks. Komplektis kaasas olnud ümaras plastiknõus oli väikeseid loomi suhteliselt raske üle lugeda. Igatahes millalgi mai teises pooles olid loomad piisavalt suured ja selleks ajaks oli neid kindlasti kaks. Mai viimastel päevadel olin kolm päeva järjest kodust ära ja tagasi tulles oli järel vaid üks kilbik. Teisest polnud järel mitte mingit äratuntavat jälge. Kuna nad kasvasid tõesti üsna kiiresti, siis oli anuma põhjas peaaegu pidevalt mõni tühi kest, nii et tegelikult ei saa isegi kindlalt öelda, kas oli see allesjäänu vana nahk või kadunu viimased jäänused ja kas allesjäänu pistis oma kaaslase nahka elusalt või suri see enne loomulikku surma.

Allesjäänud kilbik oli selleks ajaks piisavalt suur ja mul oli plaan ta krevetiakvaariumisse elama panna. Kuna ma aga ei teadnud, mis tema kaaslasega täpselt juhtus, siis tegi see natuke ettevaatlikuks, sest enamus krevette olid mõõtudelt temast juba väiksemad. Otsustasin, et riskin esialgu ainult ühe krevetiga ja vaatan, kuidas nad omavahel väikeses anumas läbi saavad. Ühtlasi ostsin ka Novaluxist väikese kandilise täisklaasist vaasi, mille ruumala on umbes 2,5 liitrit ehk ligikaudu sama, mis stardikomplekti kuulunud plastmassanumal. Vaasi klaasseinad ei ole ka just ideaalsed ja moonutusevabad, aga sisu jälgitavus paranes plastmasstopsiga võrreldes siiski oluliselt. Krevetiga kooselu sujus 2 ööpäeva täiesti rahulikult. Teise päeva õhtul tõin töölt ka kaamera, et seda minimaailmat pildistada. Hommikul kui pilte hakkasin tegema, oli kilbik kahjuks surnud. Pilte tegin sellegipoolest, sest ega neilt ju aru ei saa, kui ma ainult ühe üles panen :) Kilbiku vanus oli selleks hetkeks umbes 5 nädalat, nii et see võis olla isegi vanadussurm. Kolmandik mune on veel alles ja võibolla jõudsid need kaks midagi enne surma ka liiva sisse poetada. Seda on plaanis millalgi sügisepoole igatahes kontrollida.

Eraldi teemat ei hakka sellest tegema, aga üllatusena avastasin paar nädalat tagasi krevetiakvaariumist õied, mida ma varem tähele polnud pannud. Bacopa australis oli võibolla juba mitu nädalat õitsenud, aga kuna õied on suhteliselt väikesed ja tagasihoidlikud ning mina palju kodust ära, siis tuli see avastus suhteliselt hilja. Pildid said natuke udused.