Teravad elamused

Koht ja aeg Assoorid, São Migueli saare põhjarannikul olev väike varjatud laheke Porto da Riberinho 13 septembril käesoleval aastal. Väike seltskond Eesti mereuurijaid koos mõne kohaliku instruktoriga läksid sealseid veealuseid vaateid kaema ja üles pildistama.

Kui me umbes 15 minutit juba ujunud olime, märkasin teistest eemal olles mõni meeter endast sügavamal mingit üsna suurt ja valkjat ussi.

Kuna meil oli vee all ainult üks kaamera ja see oli minust parasjagu üsna kaugel, siis arvasin, et on lihtsam viia uss kaamera ette, kui kaameramees kohale lohistada. Tehtud – mõeldud. Päris pihku ma teda siiski ei võtnud. Kõigepealt torkasin natuke näpuga, et vaadata kuidas ta reageerib ja kas ta mulle mitte hambaid sisse ei löö. Ussi karvad olid pehmemad kui kahekuusel kassipojal ja üldse paistis selline näppimine teda üsna külmaks jätvat. Nii ma siis võtsin ta oma peo peale ja ujusin need mõned meetrid ning sokutasin eluka objektiivi ette.

Möödus ehk umbes viis minutit, enne kui mu sõrmed just sealt sügelema hakkasid, kus ussiga kokku olid puutunud. Sukeldumise lõpuni jäi veel umbes 45 minutit ja ega ma seda aega eriti ei nautinud, sest sügelemine muutus valuks. Aga see oli tegelikult alles algus, sest kuigi veetemperatuur oli 23 kraadi, mõjus vesi siiski üsna jahutavalt. Eriti tore oli veel ka see, et hiljem sattus neid usse meile ette parvede viisi ja nagu ma pärast pilte vaadates nägin, ei olnud isegi see minu lemmik esimene, mida pildistati.
Tõsine kartus oma tervise pärast tekkis alles siis kui me ilma konditsioneerita autos ja palava ilmaga Ponta Delgada poole tagasi sõitsime. Kuival olid sõrmed justkui tules. Käsi oli õlani kange ja vahepeal tundus isegi, et rinnus pistab natuke. Lõunalauas oli suur kergendus higisest õlleklaasist kinni hoida. Ettepanekust ülejäänud päev rannas veeta ma igatahes loobusin. Õnneks ei olnud peale lõunat enam eriti rannailma. Veetsin ülejäänud päeva hotellis unega pooleks filmikanalit vaadates ja minibaris olevaid pudeleid järjekorras jahutuseks peos hoides. Kaks ringi sain kõigile pudelitele peale enne kui õhtusöögi aeg kätte jõudis. Umbes 12 tundi läks aega kui põletust üldse enam tunda ei olnud. Sõrmedel mingeid silmaga nähtavaid kahjustusi ei olnud kogu see aeg üldse näha. Võibolla et nahk oli natuke punasem kui vasakul käel. Ibumaxi võtsin ja mingit naistel kaasas olnud aaloekreemi määrisin ka peale, aga kas neist mingit kasu ka oli, on väga raske öelda. Hotellist välja tshekkides taheti mult minibari kasutamise eest 32 eurot kasseerida, ainult selle eest, et pudelid ei olnud kapis päris sellises järjekorras, nagu nad oleks pidanud olema. Õnneks oli adminn arusaaja inimene ja loobus sellest nõudest.
Lõpetuseks siia üks internetist kaevatud portreepilt ka, et näidata kui ilus see tegelane tegelikult on:

Hermodice carunculata, kelle eestikeelne nimi võiks olla näiteks tuliuss (inglise keeles bearded fireworm). Kuulub hulkharjasusside klassi, selts Aciculata, sugukond Amphinomidae. Kasvab kuni 35 cm pikkuseks. Kõrvetab umbes sama moodi nagu nõges: kehal on väga palju imepeenikesi seest õõnsaid karvakesi/ogakesi, mis vaenlase naha sisse tungivad ja katki lähevad ning karva õõnsuses oleva mürgi valla päästavad.
Ja ma olem selle ussi pilte päris mitmel aastal oma zooloogia loengutes üliõpilastele näidanud, kui lihtsalt näidet kui ilusad võivad hulkharjasussid olla...

Igale sukeldujale õpetatakse, et vee all olevaid loomi ja tegelikult üldse kõike, mida sa seal näed, ei tohi puutuda. Silmadega vaadatakse, eksole. No aga mina olen ju merebioloog ja need on ju need tüübid, kes käivadki vee all selleks et proove võtta :) Ärge seda kodus järgi tehke…